Hollandis saavad kodanikud saata ülikoolidele küsimusi, et tudengid need ära lahendaks. Eestis jäi sarnase formaadi katsetamine kümne aasta eest aja- ja rahanappuse taha, kirjutatakse Novaatoris. Kui teaduspoodi pidada püsirahastusega ja teadlaste tööaja sees, võiks selles abi olla ka Eesti kodanikuühendustele, ütlevad kodanikuteaduse spetsialistid.
Idee teaduspoodidest mõeldi välja Hollandis juba 1970. aastatel. Groningeni Ülikoolis teaduspoode haldava Henk Mulderi sõnul võib aga nimi pood kõlada mõnes keeles eksitavalt. Sisuliselt on tegu teadusrühmaga, kes võtab tasuta vastu kodanikuühenduste ja tavainimeste küsimusi. „Vaatame, kas leidub teadlasi ja tudengeid, kes võiksid iga saabunud küsimusega tegeleda. Vahel on see võimalik, vahel mitte. Mõte on selles, et tudengid õpivad küsimuse uurimisest midagi, samas kui küsimuse esitanud inimrühm saab tulemustest kasu,“ selgitab Mulder.
Tema peetava teaduspoe rahastus tuleb ülikoolilt. „Meie ülikoolis on umbes 5000 töötajat, kellest kolm-neli töötavad teaduspoes. Lisakulu teaduspoele on väga väike,“ kirjeldab Mulder. Tudengid saavad uuringute tegemise eest ainepunkte ja neid juhendavate teadlaste jaoks on see osa ettenähtud õpetamiskohustusest. „Minu osakonnas peavad kõik professorid õpetama 40 protsenti ajast. Ainsa vahena vahetame meie ära nende juhendatava lõputöö teema ehk see ei nõua lisaaega,“ sõnab Mulder.
Ämmaemandatest ajakirjanikeni
Groningeni Ülikoolis tegutseb viis teaduspoodi: meditsiini ja rahvatervise; keelte, kultuuri ja kommunikatsiooni; haridusteaduste; loodusteaduste ja tehnika ning filosoofia valdkondades. „Meditsiinitudengitele tuleb palju küsimusi teemal, kuidas mingi haigusega elada,“ toob Henk Mulder välja. Samuti pöördusid nende poole näiteks ämmaemandad, kel oli raske silma järgi hinnata, kas vannis sünnitav naine on kaotanud liiga palju verd. „Tuli välja, et harjutades saab õpetada oma silmi ära tundma vere kogust vees. Tudengid andsidki soovituse, et ämmaemandate õppekava võiks sellist harjutust sisaldada,“ meenutab Mulder.
Kunstivaldkonnas tegid tudengid seevastu populaarsetest raamatutest kokkuvõtteid, millele raamatuklubid saaksid ühe või teise teose käsitlemisel toetuda. Filosoofiatudengid aitasid aga ühel kohaliku ajalehe toimetusel nende tööd mõtestada: „Ajakirjanikke juhivad osaliselt algoritmid: igal hommikul vaatavad nad, kes eri teemadel enim klõpse ja meeldimisi said. Kui hakkadki ainult selle põhjal avaldama, saad isetäituva ennustuse,“ põhjendab Mulder.
Laias laastus on enamik küsimusi tema hinnangul tegevuskesksed: „Kuidas me saaksime midagi muuta? Kuidas saaksime mingit piirkonda kaitsta?“ Näiteks küsis üks merekaitse vabaühing, kas kalapüük ohustab merepõhjas pinnast, ning kas see mõju on tagasipööratav. Võrreldes 40 aasta taguse ajaga oskavad MTÜ-d Mulderi sõnul ka juba professionaalsemalt küsida. „Kui 1980. aastatel küsiti meilt küsimusi stiilis kas aine x on mürgine?, siis nüüd küsitakse meilt näiteks kas te saaksite aidata meil koostada kestlikkuse strateegia Põhja-Hollandile?“ võrdleb ta.
Mulder möönab, et uuringu õnnestumist teaduspoes garanteerida ei saa. „Mõnikord ei tee tudeng head tööd või jätab selle ennetähtaegselt pooleli, sest see ei meeldi talle,“ tunnistab ta. Teaduspoe uuringute kehva kvaliteeti Mulderi sõnul siiski pelgama ei pea: „Kõik on kontrollitud. Kui tulemused pole head, saavad tudengid puuduliku hinde või kukuvad läbi. On ülikoole, kes ei avaldagi uuringut, kui selle hinne oli madalam kui 7/10. Ehk olemas on kvaliteedikriteeriumid.“
Võimalik ka Eestis?
Kümne aasta eest prooviti Henk Mulderi sõnul teaduspoodi käima panna Eestiski. Tookord jäi ettevõtmine teadlaste ajapuuduse tõttu soiku. Tartu Ülikooli loodusmuuseumi peaekspert Veljo Runnel on näinud sedagi, kuidas katse Eestisse teaduspoodi teha jäi rahastuseta. Püsirahastuseta teaduspoodi tema sõnul aga pikalt pidada ei saa. „See eeldaks Eesti poolelt teadusasutuse või ülikooli huvi. Ma ei näe väga võimalust, et teaduspood on projektipõhine, vaid see peaks ikkagi olema arengukavadesse sisse kirjutatud,“ ütleb Runnel.
Üldiselt panustab Eesti inimene teadusesse peaksperdi sõnul hea meelega, kui üleskutset õigesti serveerida. Näiteks on menukad olnud nurmenukuvaatlus ja puugikogumiskampaania. Kui osalt köidab inimesi kogumisaktsiooni meelelahutuslik pool, siis kindlasti motiveerib neid Runneli sõnul osalema isiklik kasu: „Kui kampaania puudutab mõnd võõrliiki, näiteks Hispaania teetigu, keda inimene ei taha oma aias näha, siis ta hea meelega annab andmeid,“ osutab Runnel.
Tema sõnul võiks Eestis toimida looduskaitseline harrastus. Nagu näitas Ihaste metsa juhtum, koguvad inimesed meeleldi andmeid näiteks kaitsealuste liikide kohta, kui see aitab neil kaitsta kodupiirkonda. „Ma näen just looduskaitselises suunas kohaliku omavalitsuse tasandil inimeste ja teadlaste infovõrgustiku loomise potentsiaali. Isegi riigi tasemel või ka Riigikogus võiks siin vabalt olla töörühm. See läheb jälle laiemalt ühiskonna ja teaduse sidemete juurde,“ arutleb Runnel.
Henk Mulderi sõnul saaks teaduspood kogukondadele appi tulla ka kohalikes looduskaitseküsimustes. Pakutav abi püsib aga alati teadusliku sõltumatuse piires. „Aeg-ajalt pole MTÜ-d tulemustega rahul, aga me avaldame need sellegipoolest, sest me oleme teadlased. Me ei võimenda organisatsiooni arusaama, vaid kujundame küsimuses oma seisukoha. Vastasel korral kaotame oma akadeemilise usaldusväärsuse,“ tõdeb Mulder.
Praeguseks tegutseb üle maailma juba kümneid teaduspoode. Mulderi sõnul on neid juba veerandsajandi jooksul ühendav Living Knowledge võrgustik liikumine, mitte juriidiline isik. „See tähendab, et meil pole statuuti ega formaalset hierarhiat. On lihtsalt 900 inimesega meililist ja 600 inimesega arutelulist. Iga kahe aastat tagant peame konverentsi, kuhu tuleb kohale umbes 300 inimest,“ kirjeldab ta.
Mulderi soovitus teaduspoega alustamiseks on leida üles igast ülikoolist paar-kolm ärksamat professorit, kes juba teevad oma tudengitega midagi rakenduslikku. „Kui suudate need inimesed kokku tuua ja eestvedajad leida, siis üheskoos saate hakata nende tegevusele kõlapinda andma,“ ütleb ta.
Kindlat retsepti teaduspoe loomiseks tema sõnul polegi: „Üle maailma on palju teadlasi, kes aitavad sul leida viise, mis nende jaoks toimisid. Sina saad korjata siit-sealt midagi ja enda omaks teha. Korralda või sõna teaduspood asemele oma keelde sobiv nimekonkurss.“
Henk Mulder esines ettekandega „Teaduskoda – mitmekülgne võimalus avalikkuse kaasamiseks ülikoolides. Miks ja kuidas?“ 22.mail seminaril „Teadus kõigile: kuidas muudab ühiskond teadust paremaks?“ Tartu Ülikooli raamatukogus.