Huumor aitaks kestlikkuse teemat mõista ka neil, kes muidu sellest ringiga mööda käivad
Hea nali aitab ka tõsiste teemadega paremini suhestuda ja maandada pingeid, mis ühiskonna üldise suure ärevuse foonil kuhjuvad. Kui mujal maailmas tehakse kliimamuutuste ja kestlikkuse teemal üsna palju head huumorit, siis Eestis on see veel vähe kasutatud võimalus üldise teadlikkuse parandamisel, leiti hiljutisel kestliku arengu keskuse arutelul „Kas kestlikkusteemadega saab nalja teha?“.
Huumorist üksi ei piisa, et suuri probleeme lahendada, küll aga võib see olla tõhus abivahend inimeste kaasamiseks ja lahenduse poole liikumiseks. Koomik Ann Vaida tõdes, et tõsistel teemadel nalja tegemine võib kergesti käest ära minna, sest tuleb hästi tunnetada õigeid piire. Teisalt näitab kogemus, et sellised naljad kipuvad aja möödudes kiiresti ununema. Näiteks ERR-i „Kinoteatri õhtuse vööndi“ metsateemaline saade, mille järel nõuti ERR-i juhtidelt aru andmist, tabas tol hetkel väga täpselt ühiskondlikku valupunkti, kuid praeguseks ei mäleta suur osa vaatajaist selle sisu just kuigi detailselt. Sama lugu on teater NO99 „Ühtse Eesti suurkogule“ eelnenud „Valimiskooli“ klippidega, mis tõi Jaak Printsi esituses omal ajal kaasa laialdast avalikku arutelu, kuid nüüd on juba täpsem sisu meelest läinud.
Huumoriuurija, Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur Anastasiya Fiadotava tõdes siiski, et kui nali pole mõne tõsise teemaga seotud, kipub see samuti publikust mööda libisema. Tema kogemuses kinnitas vaktsineerimisteemaliste naljade uurimine, et huumor toetab ka tõsiste teemade mõistmist. Nii olid vaktsineerimishuumoris samad teemad, mis tõsistes infokanalites. Räägiti samuti teaduse usaldamisest, vaktsiinide kõrvalmõjust kui ka sellest, kas vaktsineerimisotsuse peavad langetama arstid või lapsevanemad. Huumor toetas selles vallas teadlikkuse parandamist. Sama lugu on Fiadotava hinnangul kliimateemadega.
Mark Twain on öelnud, et huumoriks on vaja suurt tragöödiat ja piisavalt aega. Kliimamuutused ja keskkonnakriis on aga probleemid, mis pitsitavad tugevalt just nüüd. Vahest on see kriis liiga lähedal, et selle üle nalja teha? Fiadotava sõnul on ingliskeelses ruumis kestlikkuse teemal rohkelt keelekalambuuridel põhinevaid nalju, mis kahjuks pole eesti keelde otse üle võetavad ja on seepärast ka meist mööda läinud. Kampaania „Dont be a fossil fool“ on selle sarja üks hea näide.
Eestimaa Looduse Fondi (ELF) märgalade ekspert Jüri Ott Salm oli nõus, et võib-olla on huumorit Eestis keskkonna ja kliimaprobleemide lahkamisel veel liiga vähe kasutatud. Tegelikult saaks selle abil pikalt kogunenud ärevust ja hirme maandada ning ka teemakaugete inimeste teadlikkust parandada. Salm tõi näite NO99 „Ühtse Eesti suurkogu“ jaoks kirjutatud uue keskkonnaministri sõnavõtust, mille teksti koostamisel palusid lavastuse tegijad ELF-i ekspertide abi. Salm pani koos kolleegidega toona kirja kõik nende suurimad hirmud, mis võiks Eesti looduskeskkonnaga valesti minna, ja keeras need uue ministri tõsikindla tegevusplaani võtmesse. Pärast kõike seda teatrisaalis kuulates ja koos publikuga naerdes koges ta vabastavat tunnet, mis pikalt settinud ängi leevendas.
Johan Skytte poliitikauuringute instituudi võrdleva poliitika lektori Alar Kilbi sõnul on viimase 15 aasta jooksul võtnud huumor üha tugevamalt koha sisse ka avalikus poliitikas, mille mõtestamine on nihkunud suuresti sotsiaalmeediakanalitesse. Sellega käivad kaasas lühikesed ja kujundlikud sõnumid, mis püüavad ühtaegu intrigeerida, teisalt tabada ära just oma valijaskonna huve. Selles keskkonnas on huumor Kilbi sõnul osa kohustuslikust kirjaoskusest.
Arutelu on osa kestliku arengu keskuse vestlussarjast „Tulevikupiirid“, mis toob kord kuus kokku eksperdid ülikoolist ja mujalt, et rääkida kestlikkusega seotud katsumustest ning nende lahendusvõimalustest. Tutvu varasemate arutelude kokkuvõtetega kestliku arengu keskuse veebilehel.
Loe veel sarnaseid uudiseid
