Järelvaadatav: Kestliku arengu keskuse aruteluõhtul räägitakse, kuidas turgutada lõunaeesti keele elujõudu

Lõunaeesti keel on vanim läänemeresoome keel, mida aga Eestis praegu ametliku keelena tunnustatud pole. Lõunaeesti keel elab nelja suurema variandi kujul: võru, seto, mulgi ja tartu keel, millest räägitakse enim võru ja seto keelt.

Keel elab üksnes siis, kui seda kõneldakse. Ehkki lõunaeesti keele oskajaid on hinnanguliselt ligi 130 000, on keele põlvkondlik ülekanne peaaegu katkenud ja sellest on saanud ohustatud keel. Et lõunaeesti keelt ei ootaks vaikne hääbumine, on tähtis, et nii kohalikud elanikud kui ka haridussüsteem seda väärtustaksid ning keele elujõulisust toetaksid.

Aruteluringis rääkisid lõunaeesti keele uurijad ja kasutajad, kuidas väikekeelt paremini hoida ning mida ette võtta, et selle elujõudu vaatamata praegustele ametlikele keelepoliitilistele ja -korralduslikele valikutele suurendada. Sõna saavad Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur ja endine Seto Kongressi vanematekogu liige Andreas Kalkun, võru-eesti lastekirjanik ja võrukeelsete laste ema Triinu Laan, Tartu Ülikooli eesti keele lektor ja Võru Instituudi teadur Helen Plado ning Võrumaa Muuseumi teadur ja võrokeste kongressi vanematekogu liige Hipp Saar. Arutelu juhib Tartu Ülikooli tänapäeva eesti keele professor Liina Lindström.

Huvilised saavad teema kohta lähemalt lugeda Liina Lindströmi ja Helen Plado artiklist, mis ilmus mullu veebruaris.

Mõned olulisemad arutelul kõlanud mõtted ja tähelepanekud:

• Praegu käsitletakse võru, seto ja mulgi keelt eesti keele murretena, kuid keeleteaduslikult on põhjust pidada seda eraldi keeleks. Keeleteadlased räägivad üha enam, kuidas meil on väga raske tõmmata piiri keele ja murde vahel ainult keelenähtuste pealt. Küsida tuleb ka keelekogukondade arvamust. Nii võrokesed kui setod on väga selgelt öelnud, et nende kõneldav variant on keel, mitte eesti keele murre. Näiteks on setodel olemas seto keele arengukava, kus seda väljendatakse ning võrukesed pidasid 2023. aastal kongressi, kus sama mõte välja öeldi.

• Üheks võimaluseks on lõunaeesti keelt defineerida makrokeelena, mille hulka kuuluvad võru, seto, mulgi ja tartu keel ning kasutamise käigus saab vajadusel täpsustada, millisest lõunaeesti keele variandist jutt käib. Näiteks saab seda nimetada seto (lõunaeesti) keeleks ja võru (lõunaeesti) keeleks.

• Keeleteadlased on korduvalt öelnud, et lõunaeesti keelele on vaja tugevamat seadusandlikku põhja, et keelt teadvustada ja väärtustada. Riigikogus läheb teisele lugemisele keeleseaduse muudatus. Parandusettepanekute käigus on välja toodud, et lõunaeesti keel võiks olla Lõuna-Eestis piirkonnakeele staatuses. Lõunaeesti keel piirkonna keelena tähendaks identiteedi turgutamist, kuid see tähendaks ka, et lõunaeesti keel peaks olema n-ö hariduspaketis. See tooks omakorda vajaduse inimeste järgi, kes seda keelt kõnelevad ja õpetaks ning aitaks luua uusi töökohti.

• Lõunaeesti keele üks suurimaid probleeme on põlvkondadevahelise ülekande katkemine. Umbes 1960. aastatel hakkasid vanemad teadlikult lastega rääkima kodus ainult eesti keeles ning nii jäi seto ja võru keele rääkijaid aina vähemaks. Koolisüsteem oli teinud selgeks, et lõunaeesti keel on vale ning olemas on ainult üks ja õige eesti keel. Toonase avaliku arvamuse kohaselt, mis kajastus ka ajakirjanduses, viitas võru ja seto keeles rääkimine rumalusele, harimatusele ja mahajäämusele. Lõpuks jäigi avalikkuses peale nende inimeste arvamus, kes tõid välja, et lastel ja õpetajatel on koolis raskem, kui ei räägita eesti keelt. Ka hiljaaegu läbi viidud uuringust võru ja seto keele hoiakute kohta tõid just vanemad inimesed välja, et haritud inimene räägib ikka kirjakeeles. Inimesed valulikult andsid märku, et laialt on levinud arvamus, et koolis võru ja seto keele rääkijaid peeti kehvemaks ja rumalamaks.

• Kui palju võru ja seto keeles loetakse? Helen Plado eestvedamisel läbi viidud uuring näitas, et kõige rohkem loetakse ajalehti Uma Lehte ja Setomaa. Samuti on keelega suur kokkupuude sotsiaalmeedias erinevate tekstide, kommnentaarilõimede, naljade ja meemide kaudu. Ilukirjandust loetakse vähem, seda eriti lapsed. Eelkõige seetõttu, et lapsed ei oska võru või seto keelt piisavalt hästi. Seetõttu on ka lastekirjanik Triinu Laan kirjutanud lasteraamatuid, kus teksti saab paralleelselt lugeda eesti ja võru keeles.

• Lõunaeesti keele oskajaid on jäänud aina vähemaks, kuid noored peavad selle oskamist tähtsaks. Kuidas hoida lõunaeesti keelt elus? Vale on suhtumine, et keele elavdamisega tegeleb ainult võru ja seto instituut. Võti on perekondade, vanemate ja vanavanemate käes ning oluline on, et keelt räägitaks just kodus. Veenda tuleb neid inimesi, kes ütlevad, et nad keelt ei oska. Keel on harjutatav ning natuke valesti rääkimine on osa õppimisprotsessist. Sõnade otsimine ja veidi valesti rääkimine on parem kui üldse mitte rääkida.

• Haridussüsteem peaks süstemaatiliselt toetama keele õpet ning iga valla ja koolijuht peaks seisma keele püsimise eest. See ei toimi iseenesest ning kui tahame, et keel jääks alles ka tulevastele põlvedele, tuleb selle elus hoidmisega aktiivselt tegeleda. Samuti aitab Lõuna-Eestis lõunaeesti keele teadvustamine ja selle avalikus ruumis näitamine elavdada ka siseturismi ja suurendab inimeste üldist teadlikkust.