Järelvaadatav: loodushoiu unarusse jätmise hind on lubamatult kõrge

Terved ja toimivad ökosüsteemid pakuvad peale silmailu inimestele olulisi hüvesid, näiteks joogiveevaru või toiduga kindlustatust. Seepärast on loodushoiuga tegelemata jätmisel väga suur alternatiivkulu, tõdeti 16. märtsil toimunud arutelul „Kellele on vaja looduskaitset?“.

1990ndail sai meie puisniit tuntuks kui üks liigirikkaimaid kooslusi maailmas. Kuigi eemalt vaadates on puisniidud jätkuvalt kaunid, tõdevad liigirikkust seiravad teadlased, et nende kooslus on vaesumas ning 30 aastat tagasi täheldatud eri liikide küllust sealt praegu enam ei leia.

Image

Tartu Ülikooli biosemiootika professori Kalevi Kulli sõnul on just pärismaiste koosluste elurikkus oluline, mida peaks silmas pidama kogu looduskaitses. „Igaüks, kel on natukenegi maad, jätku sellest osake pärismaise koosluse kujunemiseks. Sama kehtib linnas – alati võiks olla mõni nurgake, kus poollooduslik kooslus ise kujuneb,“ soovitas Kulli.

Liigivaesed linnad

3% Maa pinnast on kaetud linnaliste aladega, kus tarbitakse 70% toodetavast energiast. Seepärast on oluline tegeleda loodushoiuga ka linnas ja arvestada loodusega koos toimimist juba linnaplaneeringus. Igaühel meist võimalus teha valikuid, mis elurikkust toetavad.

Image

Eesti linnad paistavad linnulennult rohelised. Ent kui Tartu Roheringi projekti käigus uuriti suurte puude all kasvavaid liike, ilmnes Tartu Ülikooli linnaökoloogia nooremteaduri Merle Karro-Kalbergi sõnul, et tegemist on siiski võrdlemisi vaese keskkonnaga. Seepärast on inimesel linnas poolloodusliku rohumaa kureerijana tähtis roll.

Põlismetsade edulugu

Image

Eesti Maaülikooli keskkonnakaitse ja loodushoiu lektor Eva-Liis Tuvi edastas julgustava teadmise, et looduskaitse tulemusel on Eesti looduses näha ka edulugusid. Ennekõike puudutavad need põlismetsi, kus vanematele metsadele omased sambliku- ja seeneliigid on hakanud tagasi tulema. Seda ei saavuta vana metsa asemel uue istutamisega. Just sellepärast on Tuvi sõnul oluline, et looduskaitsealuse koosluse osakaal oleks vähemalt 30%, aga soovituslikult rohkemgi.

Image

Eesti Maaülikooli hüdrobioloogia kaasprofessor Priit Zingel rõhutas, et kuna loodus ei taju piire linna ja maa vahel, on oluline vaadata süsteemi tervikuna. Ta tõi näite Brasiiliast, kus viimasel paaril aastal on olnud mure tugevate põudadega, mis on alandanud kõvasti ka Amazonase piirkonna jõgede veetaset. Kuna seal piirkonnas on jõgi aga sageli peamine liikumistee, mis ühendab linnalistest asulatest eemale jäävaid maapiirkondi, tähendab veetee katkemine otsest kriisi tervetele küladele, kuhu ei jõua enam arstiabi ega muud olulised teenused. „Vihma puudumine on seal aga üleraie tagajärg. Kui liiga palju metsi on maha võetud, ei hoia puud enam merelt tulevat niiskust kinni ja vihma ei tule. See on klassikaline näide, kuidas väike osa inimestest saab üleraiest tulu, aga kannatavad loodus ja lõpuks ka väga suur hulk inimesi, kes on sunnitud oma elukohad maha jätma,“ selgitas Zingel.

Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli teadlaste aruteluring „Kellele on vaja looduskaitset?“ toimus Eesti ülikoolide rohenädalal ja on järelvaadatav UTTV-s. Arutelu juhtis Tartu Ülikooli keskkonnasotsioloog Maie Kiisel.

Vaata videosalvestist