Rohealade hiiliv kahanemine iseloomustab linnapiirkondi üle maailma. Kuigi valikud, kas suurendada linnade asustustihedust või säilitada rohealad, tunduvad üksteist õõnestavad, ei pruugi üks välistada teist, kui pöörata planeeringutes rohkem tähelepanu ruumi kvaliteedile ja mitmeotstarbelisusele ning arvestada nii inimese kui ka teiste liikide vajadustega, leiti Tartu Ülikooli kestliku arengu keskuse arutelul.
Asustatud alade pind on Eestis viimase 15 aastaga kasvanud terve Tallinna jagu. See kõneleb inimeste ihalusest kvaliteetse eluruumi ja kättesaadavate teenuste järele. Linnaäärsed asumid tõmbavad inimesi ühtviisi nii Tallinna „mägedelt“, Tartu Annelinnast kui ka kaugematest maapiirkondadest. Kahaneva elanikkonna tingimustes on selle tagajärg ühelt poolt linnastumine ja valglinnastumine, teisalt süvenev ääremaastumine, mis läheb riigile tervikuna väga kalliks maksma. Selle hind võib näiteks olla üha paisuvasse äärelinna pikenev tänavavõrk või uhiuue hiidkoolimaja ehitus, samas kui teises Eesti servas jäävad asulad tühjaks ja koole suletakse.
Tartu linnaarhitekti Jiří Tintěra sõnul oleks ühiskonnal selle protsessi aeglustamisest palju võita, kuid samas tuleb muutuse saavutamiseks ka ühiselt pingutada, et inimestel oleks igal pool Eestis hea elada. Eesti ja Läti on tema sõnul ülejäänud Euroopas üsna erandlikud seepärast, et meie pealinnapiirkonnad mängivad ülejäänud riigi arengus suurt rolli. Kui Riias ja selle ümbruses elab 55% lätimaalastest, siis Tallinnas ja selle lähiümbruses on juba ligi 45% eestimaalastest. See on suur hulk valijaid, kelle huvid mõjutavad üha enam ka ülejäänud riiki, sealhulgas ruumipoliitikat.
Tartu linnavolikogu arengu- ja planeerimiskomisjoni liige Elo Kiivet tõdes, et praegune ruumipoliitika nõuab sageli ühelt alalt ühte funktsiooni. Tegelikult saab ühel alal olla palju rohkem kasutusvõimalusi. Park võib olla korraga puhkekoht, üleujutuste puhver, laste vaba mängu ruum, elupaik putukatele ja liikumiskoridor lindudele või loomadele. Ka tänav ei pea olema mõeldud üksnes autodele, torudele ja parkimiskohtadele, vaid see võib mahutada ka mitmekihilist haljastust, eri liike ja liiklejarühmi. Ometi taanduvad Kiiveti kogemuse põhjal praegused planeerimisarutelud ikkagi valdavalt sellele, kuhu parkida ja kus autoga sõita, ning kvaliteetsest ruumiloomest kui tervikust saab rääkida väga vähe.
Sarnaselt inimese liikumisteede planeerimisega on Tartu Ülikooli elurikkuse ja ökoloogilise jätkusuutlikkuse nooremteaduri Oliver Kalda sõnul oluline pidada silmas sedagi, et oleks rohekoridore, mis seovad linna rohealad sidusaks võrgustikuks, mitte ei jäta neid üksikuteks saarekesteks.
Juurdepääs linna rohealadele on linlase põhiõigus, mitte luksus. Tartu Ülikooli loomaökoloogia professor ja Roheringi projekti üks eestvedajaid Tuul Sepp viitas mitmele teadusuuringule, mis kinnitavad üheselt looduslike alade tervist toetavat mõju. Näiteks eksperiment Soome lasteaedades näitas, et kui lasteaia hoovialale toodi tavalise kunstliku kõvakatte asemele metsapinnast, mitmekesistas see märkimisväärselt laste mikrobioomi ja tugevdas immuunsüsteemi. Tartu Ülikooli botaanika professori Meelis Pärteli uuring kinnitas aga, et suurte rohealade mullabakterite liigirikkusel on otsene positiivne mõju läheduses elavate laste tervisele. Tartus on sellised alad näiteks Sanatooriumi park, Toomemägi, Anne kanali piirkond ja Raadi surnuaiaga piirnev roheala. Seejuures on eriti vajalik tagada lastele igapäevane looduskogemus, mis võiks alguse saada kooli- ja lasteaiahoovist, kodulähedasest pargist ning looduslikelt mängualadelt, mitte üksnes harvadest väljasõitudest metsa.
Sepa sõnul on ülikooli ja linna ühine Tartu haljasaladele looduslike katsealade rajamine andnud väärt õppetunde, kuidas leida tasakaal elurikkuse ja traditsioonilise linnahaljastuse vahel. „Tartust alguse saanud kureeritud elurikkuse projekt aitab inimesi lepitada metsiku ja kultuurmaastiku erisustega. Teadmine, et pealtnäha metsik linnasalu on siiski hoolitsetud ruum, mille taga on läbimõeldus ja teadus, jõuab inimesteni siis, kui sellest rohkem rääkida,“ selgitas Kiivet. Samuti on linnaniit kooslus, mis ei saa hakkama inimese hooleta. See on sisse kirjutatud juba termini „niit“ olemusse – lihtsalt niidu hooldustingimused on veidi teised kui madalaks pügatud murul.
Sepp tegi ettepaneku, et linn võiks haljasalade hooldusteenuse hankes kirjeldada ka ökoloogilise hoolduse tingimusi, mis hõlmaksid näiteks vikateid, rehasid ja lambaid. Tintěra sõnul on Tartus üha suurem osa haljasaladest linna allasutuste hallata ja see võimaldaks hooldustingimusi vastavalt aladele kohandada, kui see korralikult läbi mõelda.
Esteetika ja elurikkuse küsimuste kõrval saadab metsikuma loodusega linnaruumi arutelu ka riskide maandamise mure. Tartu avalikud mänguplatsid muutuvad üha rohkem kummikattega ühetaoliste platside nägu, kuigi eelmainitud uuringud kinnitavad, et laste loovuse ja tervise toetamiseks vajaksime looduslähedasemat lähenemist. Siinkohal on hea näide Tartu Ülikooli loodusmuuseumi ja kohaliku kogukonna rajatud mänguväljak botaanikaaias, kus lapsed saavad ronida puurontidel ja kividel, õppides loovate mängude kõrval hindama ka looduskeskkonna riske. Tintěra tõdes, et linna avalike mänguplatside puhul on mindud kõige turvalisema lahenduse teed, et mitte olla õnnetuse juhtudes silmitsi küsimusega, miks linn pole riske maandanud. Samas jätab selline lähenemine Sepa sõnul märkamata riski, et kui laps ei saa lapseeas mängides piisavalt mitmekülgset kokkupuudet mikroobidega, kannatab tema immuunsüsteem ja laps muutub vastuvõtlikumaks näiteks allergiatele.
Tartus on pikalt olnud jutuks, mil määral uuesti täis ehitada teise maailmasõja ajal hävinud hoonestusalasid. Tintěra sõnul on Tartu selles mõttes taas Euroopas erandlik, et toona hävis pea pool linna hoonestusest ja okupatsiooni tõttu seisis linna ruumiline areng 40 aastat. Sõjaaegne kaotus on olnud järgnevatele põlvkondadele omamoodi õnn, sest Tartu võitis seeläbi linnasüdamesse mitu suurt haljasala.
Elo Kiivet juhtis tähelepanu asjaolule, et näiteks Kesklinna pargi puhul oli juba sõjajärgsel linnaarhitektil Arnold Matteusel plaan luua sinna kultuurielu rikastav ruum. Kuna Matteus andis aru, et toonaste võimalustega poleks saanud sinna kvaliteetset lahendust luua, täitis koha parema aja saabumiseni park. Nüüd on tekkinud hetk, kus oleme majanduslikult võimelised mõne purustatud ala uuesti hoonestama. Tähtis on teha seda nii, et loodud ruum oleks tõesti kvaliteetne ja looks tasakaalu tartlaste huvide ning ootuste vahel. Kiiveti sõnul saab tihedama hoonestusega linnaruum siiski ka paremaks muutuda, kui planeerimise lähtekoht on luua mitmeotstarbeline, kõigile ligipääsetav ja liigirikas ruum. „Selle saavutamiseks on aga vaja kuulata teadust, mis vaatab tulevikku, ja jätta kõrvale poliitilised mängud, mis sünnivad emotsioonidest ning vaatavad seljataha,“ ütles Kiivet.