Tehisaru kasutamise keskkonnamõju ja eetikaküsimused vajavad senisest paremat teadvustamist

Tartu Ülikooli meediauuringute professor Andra Siibak ja Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi uurimisrühm on hiljutise sotsiaalministeeriumi toel läbi viidud uuringu käigus teinud intervjuusid 13-17aastaste noortega, kes on kasutanud erinevaid generatiivse tehisaru rakendusi. Noortelt küsiti, kui hästi nad on kursis selle tehnoloogia köögipoolega. Tema sõnul kasutavad noored esimeses järjekorras tehisaru koolitööde tegemiseks ning oma üldhuvi küsimustele vastuste saamiseks, kuid palju harvemini mõeldakse sellele, kust pärineb info, mille abil keelemudel vastuseid annab või millise hinnaga see „tasuta teenus“ nendeni jõuab.

Siibak tõi näite hiljutisest Suurbritannia noorte (<25aastased) seas läbi viidud uuringust (N=2000), milles osalejad tõdesid, et kui nad hoomaks tehisaru kasutamisega seotud keskkonnamõju paremini, siis kaaluks koguni 60% vastanutest oma kasutusvajadusi tõsisemalt.

Kes kontrollib tehisaru?

Suurte keelemudelite arendamine on praegu jõukohane üksnes suurtele ja rikastele ettevõtetele. Möödunud aastal juhtis seda võidujooksu USA 40 suurema keelemudeliga, järgnes Hiina 15 ja Euroopa kolmega. Kulli sõnul on praeguses geopoliitilises olukorras äärmiselt oluline, et Euroopa suudaks oma keelemudelite arendamisel teistega sammu pidada. „Praegu on prantslaste mudel Mistral AI siin meie lipulaev. Loodaks, et konkurente tuleb veel ja ka Mistral kasvaks ise,“ rääkis Kull. Ka Eestis on julgeoleku seisukohalt oluline, et meil oleks oma arvutusvahendid. Kull tõdes siiski, et energiapuuduse tõttu pole meil suutlikkust tagada kogu Eesti tehisaru vajaduse teenindamist, mistõttu on Soome LUMI arvutuskeskus meile strateegiliselt oluline partner.

Siibak tõdes, et kriitiliste tehnoloogia- ja andmeuuringute ringkonnas käsitletakse tehisaru kui võimu tööriista. Võimu koondumist käputäie ettevõtete kätte nähakse aga suure probleemina, sest suurkorporatsioonide siseelu on läbipaistmatu. „Me ei tea, kui palju ressursse nad mudelite treenimiseks kasutavad. Teisalt on neil kalduvus heita raskuste ilmnedes eetilise poole arendajad esimesena kõrvale. Näeme nii Euroopas kui ka mujal maailmas toimumas eetikapesu, kus dokumentides deklareeritakse ilusaid eesmärke, aga fassaadi taga käib midagi, mis sellele ei vasta,“ rääkis Siibak.

Pandora laegas on avatud, tuleb õppida sellega elama

Paari aasta eest, nädal pärast GPT-4 keelemudeli avalikustamist, ringles maailmas avalik kiri, milles kutsuti üles peatama tehisaru arendus kuueks kuuks. Kiri kogus ohtralt allkirju nii teadlaste kui tehnoloogiaettevõtjate ringis. Teiste seas kirjutasid sellele toona alla ka Meelis Kull ja Andra Siibak.

„Toona leidsin, et kahest halvast on pidurdamine õigem. Ega see midagi halba ei teeks, kui võtaks pausi ka praegu, sest olemasolevate mudelite potentsiaal on ka praegu kasutamata. Võiksime rahus tegeleda järgmised kolm aastat olemasolevate mudelite mõistliku ärakasutamisega,“ arutles Kull, tõdedes siiski, et praktikas on selles vallas vettpidava rahvusvahelise kokkuleppe saavutamine siiski ütlemata keeruline, sest keegi ei taha riskida võidujooksus maha jäämisega.

Ka Siibak tõdes, et protsessi peatamine ilmselt võimalik pole, kuid tasuks mõelda, kas tehisaru on vaja integreerida tõesti kõikvõimalikesse rakendustesse alates otsingumootoritest ja sotsiaalmeediast kuni külmkappide ja pesumasinateni. Sellega kaasnev tagasilöögiefekt nullib pingutused, mida tehakse keelemudelite ressursikasutuse vähendamise nimel.

Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi virtuaalreaalsuse teadur Madis Vasser viskas aga õhku küsimuse, mis peaks üldse olema tehisaru motivatsioon inimkonna kestlikumasse tulevikku suunamiseks. Mis siis, kui see suunab meid sootuks ummikusse?

Siinkohal tuleb meeles pidada, et tehisaruga suheldes räägime inimkonna digiteeritud teadmusbaasiga. Sealt kätte saadud vastused saavad olla abiks ainult targalt küsides. Kulli sõnul teeb masinõppesüsteemi tulevikulahenduste heaks tööle panemiseks keeruliseks määramatuse olukorras tegutsemine. Nii tuleb süsteemile kirjeldada väga täpselt, milline on olukord, mida me tahame optimeerida ja milline on eesmärk, milleni soovime jõuda. Saame määrata masinale soovitud eesmärgi teatud ajalistes piirides, aga niipea, kui soovime, et masin õpiks juurde ja areneks ajas edasi, tekib probleem, kuidas see tegevus ikkagi meie soovidega joonduks. Eriti keeruline on see olukorras, kus me ei tea veelisegi, mida saavutada tahame.

„Selleks, et tehisaru oskaks meile vastata, kus me peaks näiteks 20 aasta pärast olema, on vaja tunda maailma, ühiskondi, keskkonda, analüüsida paljusid tulevikustsenaariume. Sellele probleemipüstitusele ei tule vastus nipsust. /---/ Inimkonna tulevik 20 aasta pärast nõuab nii suurt arvutusressurssi, et me pole seda veel kunagi tehisarule andnud,“ arutles Kull, lisades siiski, et ei saaks öelda, et see on ka päris võimatu, sest maailm areneb nii kiiresti, et see, mis tundus 100 aasta eest mõeldamatu on täna igapäevane.

8. mail toimunud arutelu vedas Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi virtuaalreaalsuse teadur Madis Vasser. Teemat aitasid selgitada TÜ tehisintellekti professor Meelis Kull, meediauuringute professor Andra Siibak ja suur keelemudel Google Gemini 2.5, mis oli www.baromeeter.ai pingerea kohaselt sündmuse hetkel parim eestikeelne juturobot. Heliproovis suurepäraselt toiminud rakendus hakkas otseülekande ajal siiski korduvalt tõrkuma, kuna tõenäoliselt tekitas mitme mikrofoni sisend mudelis segadust. Seega ei tasu vestluse põhjal teha laialdasi järeldusi tehisarust vestluskaaslaste kvaliteedi üle, vaid tõdeda, et kurikuulus demo efekt, mis paneb laval sagedasti tehnoloogia äärmisel kummaliselt käituma, ei ole kuhugi kadunud.

Arutelu oli osa kestliku arengu keskuse vestlussarjast „Tulevikupiirid“, mis toob kord kuus kokku eksperdid ülikoolist ja mujalt, et arutleda kestlikkusega seotud katsumuste ning nende ületamise võimaluste üle. Tutvu varasemate arutelude kokkuvõtetega kestliku arengu keskuse veebilehel.