Andero Uusberg: interdistsiplinaarsus on ebamugav, kuid pingutust võib kroonida teaduslik läbimurre
Tutvustus
2024. aastal tööd alustanud heaoluteaduste tippkeskuse juht. Tippkeskus toob kokku inimest ja tema tegutsemise kontekste uurivad sotsiaal- ja loodusteadlased, et leida uusi viise inimeste heaolu mõõtmiseks, mõistmiseks ning mõjutamiseks. Tippkeskusessse kuuluvad Tartu Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli ja Tallinna Ülikooli teadlased.
Interdistsiplinaarne koostöö on oma olemuselt ebamugav, mistõttu see naljalt ilma välise motivaatorita ei sünni. Samas on teada, et just interdistsiplinaarsuses peitub läbimurdeteaduse võimalus. Üks võimalus on arendada oma sisemist interdistsiplinaarsust, õppides tundma mõne teise valdkonna meetodeid. Olgu näiteks Uku Vainik või Kelli Lehto, kes ühendavad psühholoogia ja genoomika.
Teine võimalus on teha koostööd teise eriala teadlasega. Olen näiteks kirjutanud mõned artiklid tehnikateadlastega emotsiooniregulatsiooni toetavate seadmete ja rakenduste teemadel.
Seda koostööd hõlbustas tõsiasi, et meie oskused jäid selgelt eri valdkondadesse ja selge oli ka see, millest teine nii palju ei tea.
Teinekord võib taolises koostöös tekkida teatud asümmeetria. Mina sotsiaalteadlasena täppisteadust ei tunne ja neil teemadel sõna ei võta, täppisteadlane on aga emotsioonidega kogemuslikult tuttav ja neil teemadel räägime mõlemad. Nii võib tekkida küsimus, kuidas sotsiaalteadlasena interdistsiplinaarses koostöös võrdse partnerina osaleda.
Kaks strateegiat ühise keele leidmiseks
Selles olukorras võib sotsiaalteadlasel tekkida erinevaid kiusatusi, mis koostööd tegelikult ei toeta. Näiteks võib tekkida isu teisele poolele selgeks teha, et minu teadus on ka ikka üks kõva teadus. See isu võib panna mind kasutama erialaargood ja tegema teemad keerulisemaks, kui peaks.
Teine libe tee on ehtida end kunstliukult loodus- ja täppisteaduslike sulgedega. Näiteks kui seletan emotsioon või muud psüühilist nähtust läbi aju, võib see mõjuda tõsiseltvõetavamana, kuigi tegelikult eksisteerib see nähtus nii ajus kui psüühikas. Sama eesmärki võib kanda keeruka statistika, tänapäeval masinõppe kasutamine.
Sellise sõnastamata võimuvõitluse asemel on ilmselt mõistlikum probleemi, kui see päriselt häirib, sõnastada. Näiteks öelda, et sina nimetad seda asja nii, meie nimetame naa, aga läheme siit koos edasi.
Oluline on, et mõlemad osapooled tunneks end hinnatud ja võrdse partnerina.
Intellektuaalne ebamugavus
Teadlastena on meil kõigil võrdlemisi paigas maailmamudel, kuidas olulisi teemasid käsitleme. Kui nüüd tuleb teise distsipliini esindaja, kel on sootuks teised mõistepiirid, siis see kõigutab senist stabiilsust.
See võib olla päris ebamugav. Kodudistsipliiniga võrreldes reaalsust teistmoodi lahterdavad mõisted võivad tunduda veidrad. Või siis isegi mu seni paigas olnud ideid raputavad. Mistõttu võib koostöö asemel tekkida soov kapselduda.
Samas võib kokkupuude võõraga olla ka põnev ja pakkuda intellektuaalse naudingut. See võib tekitada uudishimu ja aidata kaasa seniste arusaamade avardamisele. Küllap on sellise uudishimu eelduseks teatav akadeemiline enesekindlus, et ma ei karda, et vähimgi raputus mu mõttemudeli kummuli lööks.
Akadeemiline kultuur
Akadeemilise enesekindluse kõrval loeb ka teadusasutuse laiem akadeemiline kultuur. Teisisõnu see, millisena tajutakse kolleegide koostöövalmidust – kas ma söandan kirjutada teise valdkonna teadlasele, keda ma isiklikult ei tunne, aga kelle erialane tegevus võiks aidata mul mõnd teaduslikku probleemi selgitada. Tartu Ülikoolis, kus on neli teadusvaldkonda koos, on sellist pöördumist kahtlemata lihtsam teha, kui mõne teise ülikooli teadlasega.
Kuidas sündis heaoluteaduste tippkeskus?
Inimese heaolu uurimise vallas on terve rida riukalikke küsimusi, mida pole võimalik pelgalt ühe teadusala vaatepunktist selgitada. Olgu näiteks vaimse tervise häired või depressioon. Piltlikult öeldes saab neid paigutada kahele ristuvale teljele, millest üle sildu loomata jääb mistahes vastus ühekülgseks.
Üks telg on loodus- ja täppisteadustest sotsiaalteadustesse. Näiteks kui me räägime depressioonist, siis mingi osa depressiooni variatiivsusest seletavad ära geenid, aga see ei suuda üksi kõike seletada. 30 aastat on otsitud depressiooniga seotud biomarkerit, mida arstid saaks verest või süljest või kas või ajupildist tuvastada, aga seda pole leitud. Alati on võimalus, et meie kasutuses olev tehnoloogia pole nii kaugele jõudnud, aga võib ka olla, et olemuselt ongi tegemist biopsühhosotsiaalse probleemi, mitte ajuhaigusega. Bioloogiliste põhjuste kõrval teame, et depressioonis inimeste mõttemustrid on erinevad võrreldes terve inimesega. Seega on probleemi seletamisel ka tugev psühhosotsiaalne komponent.
Teine telg kulgeb indiviidi ja teda ümbritseva keskkonna vahel. Ühed distsipliinid nagu psühholoogia või genoomika on harjunud seletama indiviidi omadusi ja tegevust tema enda omaduste kaudu. Teised distsipliinid nagu sotsioloogia või inimgeograafia on otsivad seletusi inimest ümbritsevast sotsiaalsest ja füüsilisest keskkonnast.
Kui need teljed ristis asetada, saame neli lahtrit, kus tippkeksuse uurimisrühmad tegutsevad. Mõni rühm tegutseb selle ruumi väiksemas osas, teine katab juba praegu üsna suurt ala. Aga kõigil on võita sellest, kui teiste rühmade abiga oma ampluaad veelgi laiendada.
Tippkeskuse eesmärk on katalüüsida interdistsiplinaarset teadustööd. Ühelt poolt tegeleme selleks kesksete läbimurdeprojektide arendusega. Samas, tõelisi uuendusi on raske planeerida ja seepärast tegeleme teiselt poolt „koostöötaristuga“ ehk kõigi keskuse liikmete omavaheliste tutvuste ja mõttevahenduste võimaldamisega. Kolmandaks tegeleme andmetaristutega, et rohkemad teadlased leiaks näiteks Geenivaramu ja Statistikaameti andmestikeni. Kutsume ellu ka päris uue pikiuuringu LongEstWell ning loodame arendada heaolu sekkumiste efektiivsus-uuringuid.