Kuidas mõista kestlikku arengut?
18. sajandil alanud tööstusrevolutsiooni pärand on ülimalt vastuoluline. Ühest küljest on see kaasa toonud enneolematu heaolu kasvu üle terve maailma. Teisest küljest on see viinud meid süveneva keskkonnakriisini, mis väljendub nii ressursinappuses, keskkonnasaastes, elurikkuse kaos kui ka kliimamuutustes. Teise maailmasõja järel alguse saanud suur kiirendus võimendas neid suundumusi veelgi. Nüüdseks oleme ületanud kuus Maa üheksast taluvuspiirist (vt joonis 1), mistõttu on inimühiskonna senine toimevõimekus sattunud süveneva kahtluse alla.
1987. aastal sõnastas Brundtlandi komisjon kestlikkuse keskse idee: maailm peab jääma tulevastele põlvedele vähemalt sama heas seisukorras, kui ta on seda praegu. Peame mõistma, et endistviisi enam edasi ei saa ja sobivate uute lahenduste leidmiseks jääb aega üha vähemaks.
Maa taluvuspiirid
Tekkinud olukorra võtab kokku 2009. aastal loodud Maa taluvuspiiride ehk planetaarsete piiride mudel. See kirjeldab inimmõju ulatust, mille ületamisel muutuvad ebasoodsad keskkonnamuutused pöördumatuks ning ohustatud on nii ökosüsteemide toimimine kui ka inimeste toimetulek. Taluvuspiiride ületamisel tekivad järgmised üleilmset kahju põhjustavad muutused:
Eestis on viimastel aastatel palju räägitud rohepöördest. See mõiste jääb aga kitsaks ja kipub mõnikord pigem arutelu matma kui edendama. Kestlik areng on avaram mõiste: see tähendab tasakaalu inimese ja ühiskonna heaolu, kultuuri elujõu, majanduse jätkusuutlikkuse ning looduskeskkonna hoidmise ja taastamise vahel pikaajalises vaates. Nende teemade sidususest lähtuvad ÜRO seatud kestliku arengu eesmärgid ja neil põhinevad Eesti 2035 arengustrateegia sihid.
Praeguste ja tulevaste põlvede elukvaliteet sõltub tarbimise ja tootmise võrgustikust, mis omakorda rajaneb looduskeskkonnast tulenevatel ressurssidel ja hüvedel. Paraku ammutab tänapäevane kasvule keskenduv lineaarmajandus üha rohkem loodusvarasid ning paiskab heitmed ja jäätmed keskkonda tagasi.
Riigiti majanduse ja looduskeskkonna seosed varieeruvad. Kui mõnes riigis on suudetud muuta majanduskasv ressursside ammutamise mahust vähemsõltuvaks ehk need üksteisest lahti ühendada, siis maailmas tervikuna mitte (vt GlobalMaterialFlows.net). Senisedki edusammud on kriitikute arvates ebapiisavad, sest majanduskasvu kiiret, üleilmset ja püsivat lahtihaakimist keskkonnale avaldatavast survest silmapiiril ei paista (vt Parrique et al 2019).
Kuhjuvad kriisid alates Covid-19 pandeemiast kuni energia- ja julgeolekukriisini sunnivad aina teravnevate kliimamuutuste tõttu tegutsema. Üleskutseid, aruandeid ja raamatuid sellest, kuidas planeeti ja inimkonda kestliku arengu rajale pöörata, on avaldatud juba aastakümneid: Rachel Carsoni „Hääletu kevad“ (1962), Rooma Klubi „Kasvu piirid“ (1972), Brundtlandi komisjoni aruanne (1987), ÜRO algatatud maailma jätkusuutlikkuse programm „Agenda 21“ (1992), ÜRO keskkonnaprogramm UNEP 2021 või ka Rooma Klubi tellimusel valminud uus koondteos „Earth for All“ (2022). Samas räägivad andmed selget keelt sellest, et inimkond on olnud muutuste planeerimisel ja elluviimisel aeglane ning takerdunud vastuoludesse (vt nt ÜRO 2022. aasta aruanne kestliku arengu eesmärkide kohta; Riigikantselei „Rohepoliitika ekspertrühma raport 2022“).
2021. aastal oli näiteks energeetikasektori kasvuhoonegaaside heide ajaloo suurim ja tarbijate lauale jõudnud toidust läks 17% raisku (ÜRO 2022. aasta aruanne kestliku arengu eesmärkide kohta). Kuue planetaarse taluvuspiiriga oleme jõudnud juba punasesse vööndisse ehk elame ületootmise ja -tarbimise ühiskonnas, kus hüved jaotuvad inimeste vahel ebavõrdselt. Globaalsed andmed näitavad, et tootmine ja tarbimine kasvatavad nii õnne- kui ka inimarengu indeksit ainult mingi piirini, sealt edasi kasvab materiaalne jalajälg, kuid mitte heaolu.
Kestlik areng Eestis
Eesti kuulub üleilmses võrdluses nende riikide rühma, kus inimarengu ja õnne näitajad on suhteliselt kõrged, kuid ressursikasutus toote või teenuse kohta on suur (Global Material Flows). Olmejäätmete ringlussevõtt ja ringmajanduse areng on meil alles algusjärgus. Kui Euroopa Liidus kokku lepitud sihttase eeldab, et 2025. aastaks võetakse kasutusele 55% olmejäätmetest, siis Statistikaameti andmete kohaselt olime paari aasta eest jõudnud ringlusse võtta napilt kolmandiku. Energiakriis on muutnud meie elektritootmise taas Euroopa üheks CO2-mahukamaks (vt Electricitymaps.com), autostumises oleme Euroopa esirinnas (Vehicles in ... 2022) ning õhusaaste põhjustab aastas ligi 1200 varajast surma ja vähendab riskirühmades oodatavat eluiga 12 aasta jagu (Välisõhu kvaliteedi... 2022). Teavet sellest, kuidas Eestil ametliku statistika kohaselt kestliku arengu vallas läheb, näitab veebikeskkond Tõetamm.
Kuid ainult hädade loetlemisega kaugele ei jõua. Eestil on ka palju eeliseid. Kliimamuutused ei muuda meie maad lähiajal elamiskõlbmatuks, meie suhe ja side loodusega on ehe ja lähedane, veel osatakse asju ise meisterdada, digitehnoloogia avab palju võimalusi, rahvas on üldiselt teaduse ja hariduse usku. Hiljutise Eesti keskkonnateadlikkuse uuringus toetas 62% vastanuist tootmise ja tarbimise vähendamist ühiskonnas. Seda on lihtsam öelda kui ellu viia. Seetõttu on nutikate lahenduste otsimine ja katsetamine koostöös teadlastega vajalikum kui kunagi enne. Eri teadusharude ja ülikooliväliste partnerite sisukaks kokkutoomiseks olemegi loonud Tartu Ülikooli kestliku arengu keskuse.
Kestliku arengu eesmärkide näitlikustamiseks on ÜRO loonud pisipildid. Tartu Ülikool on seniste pisipiltide tõlget kohandanud ja need saab alla laadida OwnCloudist.
