Kristiina Tambets: edukas valdkondadeüleses teadusprojektis tunnevad kõik osalised end kaasatuna
Kristiina Tambets on Tartu Ülikooli arheogenoomika professor ja transdistsiplinaarse teaduse tippkeskuse „Eesti juured“ juht. Tippkeskus toob kokku seitse töörühma Tartu Ülikoolist, Tallinna Tehnikaülikoolist ja Eesti Kirjandusmuuseumist. Tippkeskusele eelnes töö 2017. aastast arheoloogia, geneetika ja lingvistika siduskolleegiumis.
Interdistsiplinaarse teadustöö edu tagab Kristiina Tambetsi kogemuste järgi partnerite igakülgne kaasamine juba uurimisküsimuste vormimise käigus. Selle eelduseks on mõttekaaslased, kellega on peale ühiste teadusteemade ka inimestena hea klapp.
Eesti juurte tippkeskus toob kokku seitse töörühma Tartu Ülikoolist, Tallinna Tehnikaülikoolist ja Eesti Kirjandusmuuseumist. Kaasatud on paleokliima ja- ökoloogia, arheogenoomika, arheoloogia, arheokeemia, arheozooloogia, lingvistika ja folkloristika ja kultuurigeograafia asjatundjad. Uurimisrühmi ühendab huvi läbi aegade Eesti aladega seotud kultuurilise ja geneetilise pärandi käsitlemise vastu laiema ökosüsteemi osana.
Kuigi projektis käsitletakse nii kliimat kui ka looma- ja taimeliike, on selle kõige keskmes inimene, inimkaaslejad liigid, kuidas nad on mõjutanud keskkonda ja elurikkust. Samuti vaadeldakse, kuidas siinseid elanikke on mõjutanud ränded ja kontaktid naaberrahvastega. See on Tambetsi sõnul ühelt poolt väga otseselt seotud just Eesti ajaloopärandiga, teisalt pakub aga mudelit, mistahes laiemateks käsitlusteks, neile, kel on huvi piirkondlike andmete laiema kontekstiga sidumise vastu.
Seejuures on projekti uuringudisain olnud algusest peale ühislooming. Tambetsi sõnul on see heaks koostööks olulisim lähtekoht. „Mudel, kus uurimistöö disain on ühel rühmal välja mõeldud ja siis alles hiljem pakutakse teistele võimalust sellest midagi arvata ja kaasa lüüa, ei too head tulemust. Oleme seda teadlikult vältinud,“ rääkis Tambets.
Mudel, kus uurimistöö disain on ühel rühmal välja mõeldud ja siis alles hiljem pakutakse teistele võimalust sellest midagi arvata ja kaasa lüüa, ei too head tulemust.
Edukas koostöö saab alguse ühisest keelest
Tippkeskuse algusest peale on Tambets pidanud väga oluliseks, et suhtlus töörühmade vahel oleks tõrgeteta, kõigi osaliste huve oleks võimalikult palju arvestatud ja partnerid tunneks end ühtmoodi motiveerituna.
Kommunikatsioon 80liikmelises uurimisrühmas on aga omaette pähkel. Ühelt poolt hõlmab see tehnilisi nüansse, nagu näiteks kõigile sobiva suhtluskanali või aja leidmine. Teisalt aga eeldab eraldi aega üksteise “keele”, töörutiini ja erialaste tavade tundma õppimiseks. Näiteks võivad nii keeleteadlased kui bioloogid tegeleda morfoloogia ja järjepidevuse küsimustega, kuid rääkida seejuures täiesti eri asjadest. Samuti võib üks töörühm pidada uurimisteema laiema kontekstina Lõuna-Eestit samas, kui teised vajavad oma eriala andmete mõtestamiseks Ida-Euroopa või koguni Euraasia geograafilisi piire. „Tähtis on, et inimesed saaksid aru, mida keegi mingi terminiga silmas peab, ja saaksid edasises koostöös üksteist täiendada,“ selgitas Tambets.
Ühistöö tulemus on suurem kui üksikute osade summa
Seitset teadusrühma ühendava suurprojekti sisse töötamine ja ühte sammu käimas hoidmine on aega ja pingutust nõudev ettevõtmine. Mida rohkem pöörata seejuures tähelepanu eeltööle, seda valutumalt ühiste plaanide teoks tegemine kulgeb ning lõpptulemus võimaldab terviklikumat probleemikäsitlust, kui see üksikute erialade lõikes võimalik oleks.
Eeltöö hõlmab ka ühise projekti eelarve jaotamise küsimusi. Nii nagu uurimisküsimuste püstitamisel, võeti ka tippkeskuse eksperimendieelarvega seotud kokkulepeteni jõudmiseks aeg kõigiga läbi rääkimiseks, et jõuda võimalikult paljude teadlaste huvisid toetavate teemadeni.
„Näiteks tahame uurida Eesti esmaasustust ja selle mõju looduskeskkonnale. Kuna vanimatest kihistustest pole meil inimjäänuseid leitud, saab inimese tegevuse jälgi otsida setteproovidest. Geoloogid koguvad teadmiste lünga täitmiseks pinnaseproove. Arheoloogid juhatavad kätte, millisest paigast proovi võtta ja millisest kultuurilisest aspektist lähtuvalt tuleks geneetikutel proovist leitud geneetilise materjaliga tehtud analüüside tulemusi interpreteerida. Folkloristid ja keeleteadlased selle eksperimendiga küll otseselt seotud pole, aga nemad saavad pakkuda meie ajaloo kohta väga väärt teadmist, analüüsides eri ajakihtidevaimset pärandit,“ tõi Tambets näite.
Erialadevahelised kultuurierinevused
Kui koostööpõhimõtetes kokku leppimiseks piisab teadlaste omavahelisest vestlusest, siis paratamatult suunavad teadustöö tulemuste hindamist kirjutatud ja kirjutamata reeglid, mis tulenevad ka teadusvaldkonna eripäradest.
Humanitaarteadlaste ja loodusteadlaste maailmade üks silmatorkav erisus on näiteks teaduspublikatsioonide autorsuse märkimine. Loodusteadlastel on tavaks töötada võrgustikuna ja märkida kaasautoritena ära kõik inimesed, kes on vähimalgi moel publikatsiooni valmimiseks kasutatud andmestikuga seotud. Seejuures hinnatakse akadeemilisel redelil edenenud teadlaste hulgas eriliselt publikatsiooni viimase autorina kirja saamist, et näidata rühmajuhi rolli.
Humanitaarteadlased soovivad aga pigem kirjutada oma publikatsioone üksi või eelistatult võimalikult väikses kaasautorite ringis. Seejuures on kõige olulisem artikli esimese autori roll. Loetelu lõppu jäävad pigem need kaasautorid, kelle panus teadustöö valmimisel on olnud tagasihoidlikum.
Nii on omaette mõtlemisülesanne, kuidas näidata interdistsiplinaarses teadusrühmas valminud ühistöö autorite rolli nii, et see oleks ühtviisi hinnatud mõlemas teadusvaldkonnas. Tambetsi sõnul on see üks üllatuslik teema, mille parimal moel lahendamiseks seisab uurimisrühmas arutelu küllap veel ees. „Seesuguseid üllatusi võib erialade kokkupuutepinnal kindlasti veel tulla, kuid need aitavad kõigil targemaks saada ja ei takista kuidagi ühiselt edasi minemist,“ oli Tambets lootusrikas.