Martin Farley: laboriteaduste keskkonnamõju vähendamiseks on vaja ühtseid standardeid
2014. aastal avaldatud bibliomeetriauuringust selgub, et avaldatud teadustöö hulk kahekordistub iga üheksa aasta järel. Koos uute teadmistega paisub ka nende loomisega kaasnev keskkonnajälg, iseäranis just laboriteadustes. Seepärast on üha olulisem leida võimalusi, mis aitaksid ka teadustöö keskkonnamõju reguleerida, rõhutas algatuse Green Lab Associates juht Martin Farley Tartus toimunud kestliku teaduse konverentsil.
Martin Farley on nii Suurbritannias kui ka Euroopas üks esimesi kestliku laboriteaduse eksperte, kes on käsitlenud laboriteaduse keskkonnamõju kahandamise teemasid ka ajakirjas Nature. Farley märkis, et teaduslaborite puhul eristatakse kolme sorti süsinikujälge. Neist esimest põhjustab kütteks kasutatav gaas, teist elektrikulu ja kolmandat teadustöös kasutatavad materjalid. Kaht esimest on võimalik üsna hõlpsalt mõõta ja taastuvenergialahendustega kompenseerida. Materjalikuluga seotud süsinikujäljest on aga kõige keerulisem ülevaadet saada, sest puudub ülevaade eri toodete tootmisahela keskkonnamõjust.
Kestlik teadustöö on teadlase südametunnistuse küsimus
Näiteks ilmnes Londoni Kuningliku Kolledži puhul, kus Farley veel hiljuti kestliku teaduse juhina töötas, et ülikooli CO2 heitest 12% oli seotud kogu ülikoolilinnaku energiatarbimisega ning 83% tulenes kõiksugu materjalidest, mida igapäevatoimetusteks osteti (nt kontoritarbed ja laboritarvikud). Teadustööga seostati veidi üle 40% CO2 heitest.
Farley sõnul on see vaatamata metoodika täpsustamise jätkuvale vajadusele siiski näide, et teadusel on arvestatav keskkonnamõju. „Kui lähtume süsinikujälje arvutamisel ühe või teise teadusharu rahalistest kulutustest, võime öelda, et ainuüksi kliiniliste uuringutega seotud CO2 heide võib olla hinnanguliselt 100 megatonni aastas. See on umbes võrreldav Bangladeshi või Venezuelaga,“ rääkis Farley. Eluteaduste energiamahukust ilmestab aga hästi näide biopankades kasutatavate ülimadala temperatuuriga külmikute kohta. Farley andmeil kasutab üks selline külmik aastas umbes sama palju energiat kui keskmine majapidamine Ühendkuningriigis.
Lahendused, mis aitaksid teaduse keskkonnamõju vähendada, on aga üsna visad tulema. Ühelt poolt kehtib ka siin reegel, et materjalide taaskasutus on alati parem kui ühekordne kasutus. Kliinilistes uuringutes pole see aga protseduuride olemuse tõttu paratamatult alati võimalik. Teisalt on ikka veel väga vaevaline selliste lahenduste leidmine ja juurutamine, mida oleks võimalik kasutusele võtta. „Teaduslaboris toimetamisele on välja töötatud põhjalikud eeskirjad, mida tuleb turvalisuse tagamiseks järgida. Kestlikkuse vallas midagi sellist pole ja teadustöö füüsilise keskkonnamõju vähendamine on ikka veel igaühe südametunnistuse küsimus,“ rääkis Farley. Tema sõnul vajaksime ka siin standardeid, mis võimaldaksid valdkonna tegevuse keskkonnamõju kahandamiseks ulatuslikumaid tulemusi saavutada.
Kestlikkusega seotud teadustöö vajab rahastajate tähelepanu
Teadustööga seotud protseduuride kõrval on aga märkimisväärne osa ka sellel, mida üldse uuritakse. Seejuures on oluline roll n-ö tellijatel, kes teadusraha jagavad. Farley tõi UNESCO 2021. aasta teadusaruandest näite, et 2019. aastal avaldati teadusajakirjades ligi 150 000 artiklit tehisintellekti ja robootika teemal. Samal ajal ilmus aga näiteks CO2 sidumise teemal 2500 publikatsiooni.
Farley sõnul on hakanud siiski ka üha enam teadustöö rahastajaid mõtlema, kuidas teadustöö keskkonnamõju vähendamisele enam tähelepanu pöörata. Näiteks juhib Marie Skłodowska-Curie meetme kestlikkuse juhend „Green Charter“ tähelepanu keskkonda toetavale tegevusele, mida tuleks silmas pidada nii nende rahastusele esitatava teadusprojekti planeerimisel kui ka elluviimisel. Selle kõige toetamiseks on Euroopa eri riikides loodud mitmesuguseid võrgustikke, mis soodustavad laboriteaduste keskkonnamõju vähendamist.
Seda rolli täidab ka Farley eestvedamisel Londoni Kuninglikus Kolledžis loodud laboritöö tõhusust hindav raamistik (Laboratory Efficiency Assessment Framework, LEAF), mille eesmärk on aidata üle maailma ühtlustada kestliku labori standardeid ja muuta seeläbi keskkonnasäästlik laboriteadus kergemini rakendatavaks.
