Autor:
Tarmo Haud

JÄRELVAADATAV: seminar „Roheline elukeskkond – kas kulu või (vaimse) tervise kindlustus“

29. märtsil kell 15.00-17.00 toimus Tartu Loomemajanduskeskuses Tartu Ülikooli kestliku arengu keskuse seminar „Roheline elukeskkond – kas kulu või (vaimse) tervise kindlustus“.

​Hiljutises Eesti inimarengu aruandes tõdetakse, et viimase kümne aastaga on mitu keskkonnanäitajat Eestis märgatavalt paranenud, kuid inimeste mure elukeskkonna pärast on süvenenud. Eesti asulate ruumiplaneeringut iseloomustab üha sagedamini autokeskne ja loodusvaene lähenemine. Samas on füüsilise keskkonna tervis otseses seoses inimeste vaimse ja füüsilise tervisega. Seminaril otsime vastuseid küsimustele, kas mure keskkonna pärast on edasiviiv jõud või vaimse tervise risk ning kuidas jõuda kestliku ruumiplaneerimise ja ühiskonnakorralduseni, mis näeks rohelust pigem tulu- kui kuluallikana.

Tartu Ülikooli keskkonnatervishoiu professori Hans Orru sõnul on iga viienda haigestumise puhul tähtis osa ümbritseval keskkonnal. „Ühelt poolt põhjustab keskkonnasaaste otsest toksilist mõju, mis väljendub haigestumuses ja varajases suremuses. Teisalt toovad õhusaaste ja müra kaasa häirituse ja mure, millele on siiani oluliselt vähem tähelepanu pööratud. See põhjustab stressi ja uneprobleeme, mis võivad viia krooniliste haigusteni. Näiteks esineb suur häiritus liiklusmürast igal kümnendal Tallinna ja Tartu elanikul ning pea sama suur osa Ida-Virumaa elanikest peab õhusaastet talumatult häirivaks,“ selgitas Orru. Seejuures on tema sõnul suurim probleem just õhusaaste, mis põhjustab Eestis igal aastal enam kui tuhat varajast surma. Tervist mõjutavad ka kliimamuutuste tõttu sagenevad kuumalained. „Need on tegurid, mille puhul oleks nii linnaruumis asuvatel rohe- kui ka sinialadel märkimisväärne leevendav mõju,“ sõnas Orru.

Seminaril pidasid lühiettekanded Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi vanemteadur, sotsiaalantropoloog Aet Annist, eksperimentaalpsühholoogia professor Kairi Kreegipuu, Tallinna Tehnikaülikooli rohepöörde prorektor ja kultuurigeograaf Helen Sooväli-Sepping ning Tartu Ülikooli keskkonnatervishoiu professor Hans Orru. Ettekannetele järgnes vestlusring, kus otsiti teadlaste ja praktikute koostöös kestlikku ruumiplaneerimist ja tervist toetavaid lahendusi.

Vaata seminari järele:

Ajakava

15.00–15.05 Avasõnad. Tartu Ülikooli kestliku arengu keskuse juhataja Margit Keller
15.05–16.00 Lühiettekanded
16.00–16.10 Sirutuspaus
16.10–17.00 Vestlusring. Helen Sooväli-Sepping, Kairi Kreegipuu, Hardi Murula (Ida-Vru Omavalitsuste Liidust) ja Brit Peensoo (Tartu Supilinna Seltsist) otsivad kestlikku ruumiplaneerimist ja tervist toetavaid lahendusi. Arutelu juhib Hans Orru.

Ettekanded koos lühikokkuvõtetega

  • Viimase kümne aastaga on süvenenud inimeste mure keskkonna pärast. Mure võib olla samasugune terviserisk, nagu füüsiliselt mõõdetav keskkonnahäiring.
  • Õhu ja joogivee kvaliteet on Eestis paranenud, samas inimeste hirm kemikaalide suhtes on kasvanud.
  • Ida-Virumaal muretsetakse ennekõike õhusaaste pärast, kuigi mõõtmistulemused näitavad piirkonnas õhukvaliteedi paranemist.
  • Liiklus müra on viimase kümne aastaga kasvanud.
  • Roheebavõrdsus tähendab ebavõrdset ligipääsu rohealadele. Eestis esineb seda enim Tallinnas ja Tartus, aga ka Tartumaal ja Ida-Virumaal.
  • Kui kõigi Eesti elanike kodude ümbruses oleks sama palju rohelust kui nende linna või valla kõige rohelisemates piirkondades, võiks Eestis hoida sotsiaalmajanduslikelt kuludelt igal aastal kokku üle 400 miljon euro.

  • Põhiline kasvuhoonegaaside heide tekib linnakeskkonnas ja linnade vahel sõites.
  • Eesti paradoks on elanike mitmepaiksus: panustame korraga mitmesse omavalitsusse nii oma maksudega kui ka lihtsalt elamisega. See pole keskkonna jalajälje mõttes kestlik, küll aga on see sotsiaalset kestlik.
  • Hea elukeskkonna saavutamiseks tuleb linna kvaliteeti tõsta mitmel tasandil, mis kõik on seotud ka vaimse tervisega.
  • Hästi planeeritud linnaruum kohaneb inimeste igapäevaste vajaduste muutumisega ja toidab ka emotsionaalseid suhteid. Selleks on oluline kodude, töökohtade, teenuste lähestikku paiknemine, samuti kestlike liikumisviiside soodustamine ning kogukondlikku suhtlemist soosiva linnaruumi kujundamine (kergelt ligipääsetavad pargid, mängu- ja spordiväljakud).
  • Lugemissoovitus: David Sim „Pehme linn“

Hirm võib olla halvav ja tegutsemist pärssiv. Ent hirm ja mure võivad olla ka väga konstruktiivsed tunded. Murel keskkonnamuutuste pärast on oluline roll vaimses tasakaalus, kui inimesed leiavad viisid, kuidas kokku tulla ja koos olla. Selleks, et edasi liikuda, peab ka etteloovalt mõtlema ja uut maailma koos kujutlema. Ettekanne visandab, kuidas keskkonnaaktivistid selliseid oskusi omandavad ja harjutavad.

  • Viimase 4,5 aasta jooksul on kliimamuutusi enim kiirendavates ühiskondades  selgelt paranenud teadlikkus kliimariskidest.
  • Umbes 30 aasta eest algas kliimateemadel infosegaduse külvamine, vastutustunne probleemi olemasolu eest individualiseeriti ja probleemi allikana kujutati üksiktarbijat.
  • Kliimaärevuse asemel tuleks rääkida kliimamurest. Kui ärevus on isiklik probleem ,mida aitab lahendada psühholoog, siis mure liidab ja aitab leida mõttekaaslasi.
  • Keskkonnaliikumistel on oluline ülesanne, et kliimaprobleeme tunnustataks ja otsitaks neile lahendusi.
  • Kuulamissoovitus: BBC Radio4 saade „How they made us doubt everything“, mis räägib, kuidas on aastakümneid kliimateemadel segadust külvatud.

Kuidas teha objektiivselt kindlaks keskkonna ja vaimse tervise vahelisi seoseid? Millised on selle teema uurimise kitsaskohad ja võimalused? Teema avamisel on lähtekohtadeks nii Eesti rahvastiku vaimse tervise uuring kui rahvusvaheline teadusprojekt „eMOTIONAL Cities“, mis uurib, kuidas mõjub linn kui elukeskkond inimeste tervisele ja millised tegurid põhjustavad tervisealast ebavõrdsust.

  • Looduse selget mõju vaimsele tervisele on väga raske üheselt mõõta. Keskkonna kõrval on terve rida teisi tunnuseid, mis võivad olla olulised.
  • Linnakeskkond on kurnav, sest tähelepanu tuleb pidevalt ümber suunata. Looduskeskkond on ennustatavam, mistõttu mõjub see rahustavalt.
  • Oleme jõudnud olukorda, kus on üles kasvanud terve põlvkond inimesi, kes kardab loodust rohkem kui linna.
  • Eesti elanike vaimse tervise uuringu andmete põhjal võib öelda, et roheline elukeskkond mängib vaimse heaolu juures mingit rolli aga väga tugevat efekti me kohe kätte ei saa. Küll aga näeme, et inimesi häirib roheluse puudumine.
  • Keskkonna ja vaimse tervise küsimusi peab palju rohkem uurima. Kui tegeleda probleemiga valesti, siis tekitame muret juurde.

Aruteluringis osalesid Helen Sooväli-Sepping, Kairi Kreegipuu, Hardi Murula (Ida-Viru Omavalitsuste Liidust), Brit Peensoo (Tartu Supilinna Seltsist). Arutelu juhib Hans Orru.

Kas leidsite vajaliku informatsiooni? *
Aitäh tagasiside eest!
Tiksu ja ülikooli inimesed ühisel rattasõidul

Talvine kestlikkuse infokiri paneb mõtlema, kuidas kujundada tulevikku vastutustundlikult

Helen Urmann, Piia Post, Liisi Pajula ja Eerik Säre

Kestlikkusteemade klassiruumi toomiseks tuleb senisest enam toetada nii õpetajaid kui ka õpilasi

Martin Noorkõiv, Andero Uusberg, Maiu Lauring, Kai Klandorf

Üksnes rohemüksamisega keskkonnaprobleeme ei lahenda