Kestlikkusteemade klassiruumi toomiseks tuleb senisest enam toetada nii õpetajaid kui ka õpilasi

Kestliku arengu keskuse oktoobrikuu vestlusõhtul arutlesid Piia Post, Eerik Säre ja Liisi Pajula selle üle, kui edukalt on kestliku arengu põhimõtted lõimitud Eesti kooliharidusse ning kuidas toetab see noorte keskkonnateadlikku käitumist. Leiti, et kui noorte käitumist soovitakse kestlikkusteemade õpetamisega päriselt keskkonnahoidlikumaks muuta, eeldab see suuremat ühiskondlikku toetust nii õpilastele kui ka õpetajatele. 

2023. aasta lõpus korraldatud õpilaste keskkonnateadlikkuse uuringust selgus, et ligi kolmveerand 9. ja 12. klassi noortest peab end keskkonnateadlikuks. Samas viitab 2022. aasta elanikkonna keskkonnateadlikkuse uuring, et noored ei käitu nii keskkonnahoidlikult kui ülejäänud elanikkond. Aruteluringis leiti, et noorte teadmised kestlikkusteemadest on pinnapealsed ja ühiskonna toetus nende keskkonnahoidlikuks käitumiseks ei ole piisav. 

Tartu Ülikooli kliimateaduste professor Piia Post tõi esile, et keskkonna ja säästva arengu teemad on riiklikus õppekavas juba 2000. aastate algusest, kuid senine mõju pole piisav. „Kas me tegelikult oleme suutnud selle õpilasteni viia nii, et nad mitte ainult ei teaks neid asju, vaid päriselt ka vastavalt käituksid? Ma arvan küll, et see on päris suur probleem,“ märkis Post. 

Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi õpetaja Eerik Säre nentis, et õpilased on sageli ülekoormatud ja keskkonnateemad jäävad muude murede varju. „Õpilased on ülestimuleeritud. Keskkonnateadlikkus on ainult üks pisikene eluvaldkond nende elu suures virvarris. Olles noor ja otsides iseennnast, on see keskkonnateema taustaesineja kusagil kaugel,“ lisas Säre. 

Tartu Ülikooli õpetajahariduse nooremteaduri Liisi Pajula sõnul oleneb noore keskkonnateadlik käitumine suuresti ühiskonnast. Samas tõdeti, et ühiskond alati ei soosi ega oota noortelt seda. „See, kas ja mida nad koolist kaasa saavad, on üks tükikene sellest virvarrist. Teine suur tükk on see kontekst, kus nad hakkavad tegutsema,“ ütles Pajula. 

Praktiline kogemus tugevdab sidet looduse ja keskkonnahoiuga 

Post juhtis tähelepanu ühiskonna eeldusele, et paljusid muutusi saab ellu viia koolihariduse kaudu. Seepärast peab selliseid horisontaalseid kestlikkusteemasid tema arvates käsitlema elulähedasemalt eri ainetundides. Samuti leiti vestluse käigus, et õpilaste teadlikkuse suurendamiseks peab õpe olema praktilisem. Säre tõi näiteks, et veepuhastus- või jäätmejaama külastus on pannud Poska gümnaasiumi noori neil teemadel palju teadlikumalt arutlema. „Nad tundsid seda lõhna, mis nendest puhastusjaamadest tuleb, ja mõistsid, et see on päris värk,“ lisas Säre.

Samas tõdeti, et paljud õpetajad ei tunne end keskkonnateemade käsitlemisel kindlalt või pelgavad sellega kaasnevat lisatööd. Et kestlikkusteemade õpetamist ühtlustada, vajavad õpetajad tuge ja julgustust. Seejuures on tähtis nii õpetajatevaheline koostöö, jagatud kogemuslood kui ka abimaterjalid. „Õpetajale, kes tunneb klassi ees justkui kohustust, on väga julgustav, kui ta ei pea leiutama jalgratast,“ märkis Säre. 

Veebilehelt kliimatarkused.ut.ee leiab ülikoolide ühisprojekti „Kliimateadlik“ raames valminud teaduspõhised õppematerjalid lasteaia-, kooli- ja huviharidusõpetajatele kliimamuutuste teema käsitlemiseks ainetundides. 

Vestlust juhtis Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse projektijuht-analüütik ja võrdleva poliitika õpetaja Helen Urmann. Arutelu on osa kestliku arengu keskuse vestlussarjast „Tulevikupiirid“, mis toob kord kuus kokku eksperdid ülikoolist ja mujalt, et rääkida kestlikkusega seotud katsumustest ning nende lahendusvõimalustest. Tutvu varasemate arutelude kokkuvõtetega kestliku arengu keskuse veebilehel.

Järelvaata arutelu UTTV-st.