Kestliku elukeskkonna kujundamine algab mõtteviisi muutusest
29. märtsil toimunud Tartu Ülikooli kestliku arengu keskuse seminaril „Roheline elukeskkond – kas kulu või (vaimse) tervise kindlustus“ tõdeti, et kuigi rohealadel on oluline roll keskkonnahäiringute leevendamisel, inimeste vaimse ja füüsilise tervise toetamisel ning kliimamuutustega kohanemisel, pole nende säilitamine avaliku ruumi planeeringutes sageli prioriteet. Kestliku linnaruumi loomiseks ja tähtsuse mõistmiseks on vaja selle väärtuste selget sõnastamist ja läbimõeldud tegevusplaani.
-
Rohepöörde vastuvõetavus sõltub sellest, kuidas teemat raamistada ja enda jaoks mõtestada. Seejuures on oluline mõju meedial. - Kliimamuutuste leevendamiseks ja nende mõjuga kohanemiseks vajalike otsuste hindamisel on määrav see, kui suures geograafilises ja ajalises mõõtmes me räägime. Kas kiire isiklik kasu ja ebamugavus kaaluvad üles pikema aja jooksul parema elukeskkonna säilitamisest saavutatava heaolu?
- Kliimaeesmärkide saavutamiseks on koostatud palju ilusaid strateegiaid ja arengukavasid, kuid liiga vähe läbimõeldud ja realistlikke tegevusplaane.
Tartu Ülikooli keskkonnatervishoiu professori Hans Orru juhitud vestlusringis osalesid Ida-Virumaa Omavalitsuste Liidu arendusspetsialist Hardi Murula, Tallinna Tehnikaülikooli rohepöörde prorektor Helen Sooväli-Sepping, Supilinna Seltsi liige Brit Peensoo ja Tartu Ülikooli eksperimentaalpsühholoogia professor Kairi Kreegipuu.
Vajame läbimõeldud tegevuskava ja selgeid sõnumeid
Kliimamuutuste pidurdamiseks ja nende mõju leevendamiseks on rahvusvaheliselt sõlmitud palju kokkuleppeid ning toimuvad regulaarsed riikidevahelised kohtumised, et hinnata praeguste meetmete mõju ja leppida kokku uutes. Eesti elanikeni jõuavad need plaanid sageli poliitikute sõnavõttude, üleriigiliste ja kohaliku tasandi arengukavade ja meedias toimuvate arutelude kaudu. Hardi Murula sõnul napib selle kõige puhul aga selgetest sõnumitest, mis aitaks Eesti elanikel mõista, miks see neile vajalik on ja kuidas täpselt kliimaneutraalsuse kõlavate eesmärkideni jõuda plaanitakse. Kliimamuutustega seotud hoiakute uuringute põhjal paistavad Eesti elanikud silma keskmisest suurema skepsisega nii selle suhtes, et kliimamuutustel võiks olla pistmist inimtegevusega, kui ka selle suhtes, et saaksime üksikisikutena oma tarbimisharjumusi muutes midagi mõjutada.
Helen Sooväli-Seppingu sõnul on probleemi juured kinni selles, kui tugevalt inimesed elukeskkonnaga seotud probleeme omal nahal tunnetavad. „Peaksime elukeskkonna parandamisel rääkima ennekõike selle mõjust iseenda ja oma laste tervisele. Rohepöördesarnaste suurte muutuste juhtimisel on isiklik mõõde kogu teema mõtestamisel väga oluline. See aitab leppida ka ebameeldivana tunduvate lühiajaliste otsustega,“ rääkis Sooväli-Sepping.
Peaksime elukeskkonna parandamisel rääkima ennekõike selle mõjust iseenda ja oma laste tervisele. Rohepöördesarnaste suurte muutuste juhtimisel on isiklik mõõde kogu teema mõtestamisel väga oluline. See aitab leppida ka ebameeldivana tunduvate lühiajaliste otsustega.
Hardi Murula tõdemuse järgi näeb omavalitsuste töös sageli, et elukeskkonda puudutavate teemadega tegelemisel ei analüüsita mitte eri eluvaldkondadesse ulatuvat mõju, vaid lähenetakse pigem kitsalt ja juhtumipõhiselt. Ida-Virumaad puudutavate rohepöördeplaanide puhul tekitab kõige rohkem ebameeldivust teadmatus, mis ja millal hakkab juhtuma, milline on konkreetne tegevuskava ja kuidas sellest inimestele rääkida. Just teadmatus on selle teema puhul ka Ida-Viru elanikele vaimse tervise lisarisk, sest nad peavad pidevalt muretsema oma töökoha säilimise ja majandusliku toimetuleku pärast.
Murula hinnangul on Eesti teiste piirkondadega võrreldes Ida-Virumaa eripära ka see, et kogukonnas astutakse ühe või teise teema eest välja väga vähe, iseäranis just linnapiirkondades, kus levib rohkem suhtumine, et üksikisikust ei sõltu midagi. „Kui vaadata kohaliku omaalgatuse programmi laekunud taotluste arvu, siis näiteks Alutaguse vallast tuli sinna taotlusi enam kui tervest Narva linnast. See näitab, et maapiirkondade elanikud väärtustavad kohalikku elu rohkem ja soovivad sellesse panustada,“ rääkis Murula.
Elurikas linnaruum on ilus
Brit Peensoo Supilinna Seltsist väljendas heameelt, et viimastel aastatel on hakanud inimeste teadlikkus keskkonnaprobleemidest paranema ja sellest räägitakse üha rohkem. Siiski võib ka Supilinnas tõdeda, et igapäevastes valikutes ei pruugi keskkonnaheaolu otsuste langetamisel siiski määravaks saada. Seda kinnitab nii kunagiste suurte aedadega kruntide täisehitamine kui ka omavalitsuse kehtestatud nõue, et uute majadega peavad kindlasti kaasas käima samal krundil asuvad parkimiskohad.
Kunagiste peenramaade kadumisega muutuvad üha väärtuslikumaks kogukonnaaiad, mis pakuvad toidukasvatamise kõrval ka meeldivat suhtlusvõimalust. Siinkohal on Peensoo sõnul Tartul Tallinnalt veel kõvasti õppida, sest seal on igal linnaosal oma ühisaed ja linnavalitsuses olemas eraldi linnaaianduse projektijuht, kes tegeleb kogukonnaaedade arendamisega. Kogukonnaaiad aitavad inimestel hoida maa ja toidukasvatamisega sidet, mis mõjutab kindlasti suhtumist ka toidu tarbimisse ja aitab vähendada toidu raiskamist. „Minu soovitus kõigile omavalitsustele oleks, et ärge laske hoove kinni parkida ja sillutada. Pehme linn algab hoovist,“ rõhutas Sooväli-Sepping.
Minu soovitus kõigile omavalitsustele oleks, et ärge laske hoove kinni parkida ja sillutada. Pehme linn algab hoovist.
Peensoo sõnul võiks ka omavalitsuste haljasaladel tegeleda ilu ümbermõtestamisega. Kui seni on ehk levinud arusaam, et ilus on ühtlaselt pügatud roheline muru, siis tegelikult võiksime väärtustada ka teistsugust ilu. „Mul on palju parem meel jalutada pargis, kus näen päriselt eri taimeliike ja putukaid. See pakub rohkematele meeltele meeldivamat kogemust kui ühtlane roheline muruplats. Sellise ilu tunnustamine vajab ehk uuesti harjumist ja harjutamist,“ rääkis Peensoo.
Palju parem meel on jalutada pargis, kus näen päriselt eri taimeliike ja putukaid. See pakub rohkematele meeltele meeldivamat kogemust kui ühtlane roheline muruplats. Sellise ilu tunnustamine vajab ehk uuesti harjumist ja harjutamist.
Jalutuskäik roheluses kui vaimse tervise esmaabi
Tartu Ülikooli eksperimentaalpsühholoogia professor Kairi Kreegipuu uurib nii hiljutises Eesti elanike vaimse tervise uuringus kui ka rahvusvahelises projektis Emotional Cities linnakeskkonna ja vaimse tervise vahelisi seoseid. Tema sõnul võib olla raske osutada ühele konkreetsele tegurile, mis keskkonna puhul inimese vaimset heaolu rohkem või vähem mõjutab. Küll aga võib täheldada, et roheluse üldine puudumine põhjustab pigem stressi. Kreegipuu viitas ka rahvusvahelistele uuringutele, millest on ilmnenud, et haiglapalatis, mille aknast avaneb vaade pargile, paranevad patsiendid kiiremini kui näiteks parkimisplatsile avaneva vaatega ruumides.
Eestis on Kreegipuu hinnangul siiski pea igaühel võimalus midagi ise ette võtta ja võiksime püüda natukenegi roheluses käia. „Tegelegem isikliku heaolu toetamiseks kas või nende väikeste sammudega, kuniks rohelise linnaruumi kujundamist soodustavad suured süsteemsed muutused järele jõuavad,“ soovitas Kreegipuu.
Loe veel sarnaseid uudiseid
25.02.2025
