Akadeemilise vabaduse kõrval tuleb rääkida ka akadeemilisest vastutusest

Teadusest rääkides on väga olulisel kohal akadeemiline vabadus. Sageli jääb selle kõrval aga tagaplaanile vastutus, mida teadlane uurimistööd tehes ja selle tulemuste ühiskonda lõimimisel kannab. Kas seejuures saab teadlane jääda lõpuni sõltumatuks või on teadlasel vastutus otsida tõde ja olla selle eestkõneleja, vajadusel ka aktivistina?

Teema üle arutlesid seminaril „Mida teadlane teab ja mida ta peab?“ teadusfilosoofia doktorant Katrin Velbaum, kommunikatsiooniteaduse nooremlektor Kaspar Kruup ja looduskaitsebioloogia professor Asko Lõhmus. Järgnevalt toome välja valiku seminaril kõlanud mõtetest, mis võiks ehk ka laiemas ringis kaasamõtlemist leida.

Teadustöö on väärtuspõhine

• Asko Lõhmuse hinnangul pole puhtakujuline objektiivsus teaduses võimalik. Teaduse tegemise protsess on väärtusküsimustest tihedalt läbi põimunud. Väärtusküsimus on nii see, millise teaduse jaoks raha anda, mida uurida,kui ka see, mida saadud tulemustest avalikkusele jagada. Ka otsus selle üle, kas tegeleda alus- või rakendusteadusega on väärtusküsimus.
• Lõhmuse sõnul on teadusliku tõe otsimisel teadlase isiklik otsus, kuidas ta seda teeb. Seejuures on oluline vältida neid normatiivseid piiranguid, mis tõeotsinguid takistavad.
• Katrin Velbaum leidis, et teadlase isiklik otsustus on tähtis, aga vastutuse hulka võiks kuuluda veel, et teadlane teadvustab ja sõnastab, mis on tema isiklikud väärtuseeldused ja normatiivsed eesmärgid; ja mis on tema eriala eriomased väärtuseeldused. Sellisel juhul oleks lihtsam teadusväidetest tegevusväidetesse hüpata. See oleks avatum ja ausam.

Akadeemilise vabaduse kõrval tuleb rääkida ka akadeemilisest vastutusest

• Kaspar Kruup rõhutas, et teadlaste akadeemiline vabadus käib koos vastutusega. Teadlastel on vastutus ühiskonna ees, kust tuleb raha selleks, et teadust teha, ja mis lõpuks teadustulemusi kasutama hakkab. „Teadus on sisemiselt mitmekesine, kuid võiks seejuures sisaldada ka arutelu selle üle, mis on hea või kuri, õige või vale, mis on headus teaduses. See peaks olema normaalne osa teadusest,“ rääkis Kruup.
• Lõhmus tõdes, et teadlasel ja ühiskonnal on kaasvastutus. Ühelt poolt on teadlase isiklikul valikul teaduses väga suur roll, ajakirjade toimetajatel on suurepärane võimalus tuua sisse erinevaid aspekte ja tellida ülevaateartikleid. Teisalt on rahastajatele võimalus kuulutada välja konkurss teemadele, mis on ebapiisavalt uuritud.

Teadlasel on kohustus tegutseda, see ei pea tähendama kitsas mõttes aktivismi

• Velbaum defineeris aktivismi, kui tegevust, mille eesmärk on tuua kaasa muutusi. Selle käsitlusejärgi võiks rakendusteadlasi juba põhimõtteliselt aktivistideks pidada ning teadus on ka laiemalt üks aktivismi vorme.
• Teadlase ülesanne on teaduse tegemise ja õpetamise kõrval olla ühiskondlikult aktiivne. Velbaum lisas, et kui aga lähtuda tavaarusaamast, et aktivism on jõuline– mõnikord lausa agressiivne – ühiskondlik tegevus, mis on suunatud ühepoolse tulemuse saavutamiseks, ei saa teadlase tööd nimetada aktivismiks. Sageli võivad meedias aktiivsed teadlased langeda kolleegide pahameele alla.
• Seminaril osalejad leidsid, et on olukordi, kus peab reageerima, sõltumata sellest, kes sa oled. Teadlane ei saa vaikida hädaolukorras. Siinkohal võiks aktivismi sildi hirmust lahti lasta ja käituda aktiivse kodanikuna.

Seminar on osa interdistsiplinaarsest sarjast, kus käsitletakse keskkonnaprobleemide seoseid nende (valikulise) mõistmisega. Seminaride sarja kaugem eesmärk on luua interdistsiplinaarsete arutelude formaat, mille raames humanitaar-, sotsiaal- ja loodusteadlased saaksid üksteiselt õppida ja otsida teadusküsimustele ühiseid lahendusi. 2024. aasta seminarid toimusid Kultuuriministeeriumi toel üheaastase projekti „Kestliku looduskasutuse kultuurifiltrid ja neile vastavad tulevikuvisioonid Eestis“ osana. Projekti juhib looduskaitsebioloogia professor Asko Lõhmus.

Milline on teadlase roll avalikus arutelus?

Teadlase ülesanne on poliitikute ja otsustajate jaoks valikuvõimalust suurendada, tutvustades erinevaid tulevikustsenaariume. Roger Pielke eristab raamatus „The Honest Broker“ nelja teadlase arhetüüpi, mis puhtakujuliselt reeglina ei eksisteeri, kuid mida teadlase rollis kombineeritakse:

Puhas teadlane (Pure Scientist) – keskendub teadustööle, arvestamata selle tulemuste kasutamist või kasulikkust. Kontakt otsustajatega puudub. Näiteks võib anda viite teadusandmebaasile ja suunata otsustaja sealt ise otsima ja järeldusi tegema.

Vahekohtunik (Science Arbitrer) – teadlane, kes püüab eemalduda otsest kontaktist poliitikakujundamisega, kuid tunnistab, et otsustajatel võib olla küsimusi, millele on vaja eksperdi vastust. Sellisel puhul annab konkreetseid vastuseid üksnes faktiküsimustele.

Teemaeestkõneleja (Issue Advocate) – teadlane, kes keskendub uurimistöö mõjule, tal on selge eesmärk tulemused poliitikakujundajate ja ühiskonnani viia. Selline teadlane otsib ise võimalusi, et otsustusprotsessides osaleda.

Aus vahendaja (Honest Broker) – osaleb otsustusprotsessides, peab oluliseks uurimistööga otsustajate valikuvõimalusi alternatiivstsenaariumite avamisega laiendada.Seejuures ei suuna aus vahendaja otsustajaid konkreetset valikut tegema, vaid laseb neil otsustada välja pakutud alternatiivide vahel.