Üksikhinged ja vananev rahvastik pakuvad päästjatele uusi katsumusi

Tartu Ülikooli inimgeograafia nooremteadur Ago Tominga selgitas, et suures plaanis jaotatakse inimesi puudutavad ohud kaheks: inimtekkelised ja looduslikud. „Inimtekkelistest on kõige hullemate tagajärgedega sõda, kuid praegu saavad üha enam tähelepanu ka hübriidrünnakud, mis pole päris otseselt sõjalised, aga võivad häirida energiataristut,“ lausus nooremteadur Vikerraadio saates „Huvitaja“.

Looduskriiside sekka kuuluvad näiteks tormid ja üleujutused. Seoses kliimamuutustega ennustatakse ka Eestisse üha äärmuslikumaid ilmastikuolusid. Näiteks võib tulevikus esineda rohkem maastikupõlenguid, sest põuaperiood on tavapärasest pikem. Ohtlik olukord muutub kriisiks aga alles siis, kui inimesed sellega enam hästi toime ei tule.

Projekti „Päästevõrgustiku teaduspõhine tulevikuvaade“ eesmärk oli kaardistada teoreetiliselt olulised arengusuundumused, mis võivad päästeteenust tulevikus mõjutada. Näiteks mõjutab seda rahvastiku vananemine või koondumine linnadesse, aga ka taristuga seotud muutused. Samuti kaardistasid teadlased Eestile iseloomulikud suundumused ja ka regionaalsed erinevused ehk kas mingid ohud mõjutavad piirkondi erinevalt.

Rahvastik koondub üha enam linnadesse ja teadlased ennustavad, et 2030. aastaks elab kaks kolmandikku maailma rahvastikust linnalistes piirkondades. Näiteks Eestis kasvab elanike arv vaid Tallinnas ja Tartus ning nende lähiümbruses. Tartu Ülikooli inimgeograafia kaasprofessor Siiri Silm rääkis, et teenuseid, sealjuures päästeteenust, on kindlasti linnades lihtsam pakkuda, sest inimesed on mugavalt koos. „Hajusalt asutatud aladel oleme ju näinud, et postiteenuse või ka kooliteenuse pakkumine on palju keerulisem ja nõuab suuremat ressurssi,“ lausus ta.

Samas linnades inimesed sõltuvad sageli rohkem elutähtsatest teenustest ega pruugi iseseisvalt niivõrd hästi hakkama saada, kui maal elavad inimesed. „Maapiirkondades on inimesed harjunud sellega, et neil ei ole kõik teenused kohe kättesaadavad ja ollakse valmis ka rohkem ise vastutust võtma, et kriisis hakkama saada,“ lausus Silm.

Ohukoht on seegi, et linnades ei teki sidusaid kogukondi: sageli ei tunne inimesed oma naabreid. Sestap ei olda ka valmis üksteist kriisisituatsioonides aitama. See nõuab aga päästeametilt suuremat valmisolekut reageerimiseks ja abistamiseks. Teine külg puudutab seda, et kui päästeamet vajab abi näiteks vabatahtlike kaasamisel, siis maapiirkondades on seda märksa keerulisem teha, sest seal on palju vanemaealisi inimesi.

Rahvastiku vanuselises koosseisus toimuvad samuti olulised muutused. Eurostati prognoosid näitavad pensioniealiste inimeste osakaalu kiiret kasvu: Euroopas tervikuna praeguselt 33 protsendilt ligikaudu 43 protsendini aastaks 2035 ja 60 protsendini aastaks 2100.

Teadlased ennustavad, et 2030. aastaks moodustab Lääne-Euroopas üheliikmelised leibkonnad 40 protsenti kõigist leibkondadest. Nii rahvastiku vananemist kui ka üksi elavate inimeste osakaalu suurenemist on seostatud kõrgema haavatavusega kriisides või halvema hakkama saamisega. „Päris nii muidugi ei saa öelda, et keegi ei saa kriisi ajal hakkama, sest ta on vana või elab üksinda. Mõne kriisi puhul võib elukogemus või üldised oskused, näiteks elektrita hakkama saamine, kasuks tulla,“ selgitas Tominga.

Vananemise ja üheliikmeliste leibkondade suurenemine võib olla probleem, sest kui satuvad kokku mitu riskitegurit, võib inimene vajada suurema tõenäosusega päästjate abi. Näiteks kui inimene on eakas, tal on liikumisraskused ja tal tuleb oma elukohast lahkuda. Sellisel juhul ei pruugi ta üksi hakkama saada. Praegused rahvastikutrendid viitavad sellele, et tulevikus on taolisi inimesi üha enam.

„See ei tähenda, et tulevikus ei saaks need inimesed kriisides hakkama. See tähendab, et peame juba praegu mõtlema selle peale mida teha, kui tulevikus on neid inimesi rohkem. Tegelikult suurem osa inimesi saab alati kriisides ise hakkama ja paljud suudavad veel teisigi aidata. Probleem tekib siis, kui päästjad peavad ühel hetkel päästma korraga nii palju inimesi, et nad enam kõigini ei jõua,“ sõnas Tominga.

Omaette teema on seegi, et inimesed on järjest liikuvamad ja sageli on neil mitu elukohta. Teadlaste sõnul on see ühest küljest hea, kui inimestel on lisaks põhielukohale veel teine kodu, kuhu vajadusel kriisi korral minna. Paraku on sel ka oma miinuspool.

„Päästjad ise on öelnud, et päästesündmused lähevad sinna, kuhu lähevad inimesed. Kui inimesed lähevad linnadest välja maapiirkondadesse, siis on seal ka rohkem päästesündmusi, näiteks tulekahjusid,“ lausus Tominga. Mida liikuvamad on aga inimesed, seda keerulisem on kohati päästetöid planeerida, sest pole häid andmestikke, mille puhul saab teada, kus inimesed paiknevad.

Hiljutine teadlaste töö koondas kokku erinevad andmekogud, mille abil saaks päästeamet juba praegu oma tegevusi planeerides ohtudega arvestada. „Et tulevikus jääksid need ohtlikud olukorrad ainult ohtlikeks olukordadeks ega areneks ohvriterohketeks kriisideks,“ sõnas Tominga.

Teadlaste töö tulemusel loodi ka kaardirakendus, kus on märgitud oluliste objektide asukohad. Näiteks komandode paiknemine, aga ka ohtlikud ettevõtted. Teine oluline osa oli Siiri Silma sõnul linna- ja rahvastikugeograafia professori Tiit Tammaru töörühma koostatud rahvastikuprognoos. See aitab hinnata, kui palju inimesi erinevates piirkondades viie või 20 aasta pärast elab ja samuti erinevate vanuserühmade lõikes.

Kaardirakendusel on aga erinevaid arenguvõimalusi. Siiri Silm rääkis, et üldiselt kasutasid nad statistikaameti andmebaasi, kuhu on juba paljude valdkondade andmed kokku kogutud. Samuti kasutati maa-ameti andmeid, mobiili positsioneerimise andmeid, erinevate uuringute andmeid ehk avalikke andmebaase, mis on kõigile kättesaadavad. „Koondasime need ühte uuringusse kokku, et päästeametil oleks selge andmestik ja nimekiri, kust nad mingite nähtuste kohta täpsemalt teavet saaksid,“ sõnas Silm.